4_april_EA_2006.indd 247247247 2005. aastal möödus 30 aastat südame ultra- helidiagnostika juurutamisest Eestis. Ehhokardio- graafiline uurimismetoodika, mis lääne maailmas oli nii praktikas ja ka teaduslikes uuringutes kasutusel juba üle 10 aasta, sai Eesti kardioloo- gidele kättesaadavaks alles 1975. aastal, kui üleliidulise jaotuskava alusel eraldati tolleaegse Eesti NSV Tervis hoiuministeeriumi käsutusse 2 ehhokardiograafi. Aparaadid Aloka SSD 80, mis olid toodetud Jaapanis, said Tallinna Vaba- riiklik Haigla ja Vabariiklik Tartu Kliiniline Haigla. Ehhokardiograaf oli ühetasapinnaline ja südant oli võimalik uurida nn M-skänni (M-mode) meeto- diga, mis annab ülevaate aordi- ja mitraalklapist, vasakust kojast, vasaku vatsakese kahest seinast ja osaliselt paremast vatsakesest. Piiratud võima- lustele vaatamata avas uus metoodika väga olulise etapi kardio loogilises diagnos tikas. Esi- mese ehhokardiograafilise uuringu Eestis teostas tolleaegse Eesti NSV Eksperimentaalse Kliinilise Meditsiiniinstituudi (EKMI) kardio loogia osakonna juhataja ja kauaaegne Tallinna Vabariikliku Haigla kardioloogia osakonna juhataja meditsiini- kandidaat Boris Liberman. Tallinna Vabariiklikus Haiglas hakkasid uurin guid tegema kardioloogid Maie Kalev, Helgi Jaagus ja Valentina Garshnek. Tartus alustas uuringuid ÜMPI kardioloogia sektori vanemteadur, meditsiinikandidaat kardioloog Inge Liiv. Esmane algõpe saadi Tallinnas aparaati tööle- seadvalt Jaapani insenerilt ja uurijalt. Kardioloogid Inge Liiv ja allakirjutanu olid täiendusõppel 1975. a oktoobris Moskva Üleliidulise Kardioloogia Keskuse Kolmkümmend aastat ehhokardiograafiat Eestis Helgi Jaagus – Ida-Tallinna Keskhaigla ehhokardiograafia, ajalugu, Eesti Artikkel annab ülevaate ehhokardiograafia kasutamise algusaastatest Eestis ning põhineb autori ja kol- leegide dr Eevi Maiste ning dr Silvi Saretoki mälestustel. (ÜKK) funktsionaalse diagnostika laboratooriumis, mille juhatajaks oli professor N. M. Muhharljamov. Sealse ehhokardiograafi Smith-Kline Instruments (samuti ainult M-mode, ühetasapinnaline metoo- dika) eeliseks oli kujutise jäädvustamise võimalus paberile, mis meie aparaa tidel puudus. Tuleb tänuga meenutada professor N. M. Muhharljamovi ja tema assistentide J. N. Belenkovi (praegu sama kardioloogia instituudi direktor) ja O. J. Atkovi (hiljem 1984. aastal kosmoselaeva Sojuz T-10 8kuulisel lennul viibinud kosmonaut-uurija) abi- valmidust uuringute juhendamisel ning kirjanduse soovitamisel, nende sõbralikkust ja kollegiaalsust. Moskva kolleegide pakutud enesetäiendamise võimalus olid hulk seminare, mida viisid läbi Euroopa, USA ja Jaapani teadlased ning mis kulmineerusid IX ülemaailmse kardioloogide kongressiga Moskvas 1982. aastal. Kongressil peeti ka ettekandeid ehhokardiograafiateemal. Huvi uue diagnostilise metoodika vastu oli arstide seas üleüldine. Nii käisid Tallinna Vabariiklikus Haiglas uuringu võimalustega tutvumas nii Tallinna teiste haiglate kui ka rajoo- nide kardioloogid ja terapeudid. Dr B. Libermani initsiatiivil esitati regulaarselt toimuvate kardioloogia- seminaridel ka ehhokardiograafia-ettekandeid. Siin kohal tuleb mainida dr Maie Kalevi loenguid ehhokardiograafia metoodika ja selle võimaluste tutvustamisel Tartu arstidele. Erialasest kirjandusest õnnestus alla kirjutanul saada tutvuste kaudu Ameerikas 1973. aastal kordustrükina välja antud Indiana Ülikooli professori Harvey Feigenbaumi monograafia “Echocardiography”. Selle mono- graafia 1976. a kordustrüki kinkis autor koos pühendusega dr Inge Liivile ja kolmele Tallinna Eesti Arst 2006; 85 (4): 247–249 Ülevaated 248 kardioloogile ÜKK seminaril Moskvas 1976. aastal. Ehhokardiograafi Aloka SSD 80 ostsillo- graafi ekraan oli 15 x 15 cm, kalibree ri tud vertikaalil 1,0 cm ja 0,5 sekundit horisontaalil, anduri diameeter oli 13 mm ja fookuse kaugus 7,5 cm. Aparaadi töösagedus oli 2,25 MHz. Ehhokardiograafilist kuju tist oli ostsillograafi ekraanilt võimalik mõõta ja praktilises töös kasutati peamiselt ehhokardioskoopiat. Täpsemaks ana- lüüsiks ja dünaamiliseks võrdluseks foto grafeeriti kujutis. Kujutist analüüsiti kas filmi negatiivilt vas- tava suurendusaparaadiga või ilmutatud fotodelt. Analüüs nii filmi negatiivilt kui ka fotodelt oli väga töömahukas ja aegavõttev. Filmi negatiivide ja fotode säilitamine nõudis eraldi ruumi püsiva tempe- ratuuriga. Raskustele vaatamata oli kardioloogide- ehhokardiografistide entusiasm suur, tööd tehti sageli hiliste õhtutundideni. Kahtlemata olid dr Inge Liivi ehhokardiograafilised uuringud hindamatuks abiks kardiokirurgidele omandatud ja kaasasündinud klapirikete diagnoosimisel. Meetod võimaldas diag- noosida mitraalstenoose, mitraalprolapse, aortaal- stenoose, vasaku koja müksoomi, hüpertroofilist ja dilatatiivset kardiomüopaatiat, eksudatiivset peri- kardiiti, müo kardiiti ja isheemilist südamekahjustust (viimast metoodika võimaluste piires). Esimesed stress-ehhokardiograafilised uuringud Eestis teostas allakirjutanu ühe tasapinnalise mee- todiga 1976. a jaanuaris Tallinna Vabariiklikus Haiglas. Õppides alates 1975. a novembrist EKMI kardioloogia osakonna 4aastases mitte statsio naar- ses aspirantuuris, alustas H. Jaagus uurimistööd tee- mal “Ehho kardiograafiline hinnang nonahlasiini ja obsidaani toimele südame isheemiatõvega haigete müokardile“. Teaduslikuks juhendajaks oli ÜKK pro- fessor N. M. Muhharljamov. Ehhokardiograafiliselt jälgiti beeta-adrenostimulaatori toimet nii ishee- miliselt kahjustatud kui ka kahjustamata müokardile akuutses katses, ravikuuri ajal, rahuloleku ja velo- ergomeetrilise koormuse tingimustes ning võrreldi seda beeta-adrenoblokaatori toimega haigetele samadel tingimustel. Töö tulemused vormistas alla- kirjutanu kandidaadiväitekirjaks, mille kaitsmine toimus 1982. aastal Moskvas. Kahetasapinnalise südame-ultraheliaparaadi Mark-3 sai EKMI kardioloogia osakond 1980. aastal, see jäi kuni 1984. aastani ainult instituudi käsutusse. 1984. aastast alus tasid aparaadil tööd ka Tallinna Vabariikliku Haigla kardioloogid. Metoodika võimal das reaalse kujutise saamist kõigist südameosadest. 2-tasapinnalist ultraheli meetodit kasu tades kaitses meditsiini kandidaadi väitekirja EKMI nooremteadur kardioloog Alla Udras Kau- nases 1990. aastal teemal “Kahe dimensionaalse ultraheli ja angiokardiograafilise uuringu võrdlus segmentaarse kontraktiilsuse ja vasaku vatsa kese funktsiooni hindamisel müokardi infarki põdenud ja steno kardiaga haigetel”. Esimese kahetasapinnalise mustvalge Doppler- metoodikaga kardioloogiline südame-ultraheliapa- raadi Mark 600 (firma ATL) sai Vabariiklik Tartu Kliiniline Haigla 1982. aastal, kuni 1985. aastani töötas sellega ainult dr Inge Liiv. Dr Inge Liivi ja dr Jaan Eha juhendamisel valmis Tartu Riikliku Üli- kooli arstiteaduskonna 5. kursuse üliõpilasel Arvo Rosenthalil üliõpilaste võistlustöö ehhokardiograafia ja angio kardiograafia andmete võrdlusest isheemia- tõvega haigetel, mille eest ta sai 1978. aastal NSVL TA kuldmedali. Hiljem hakkasid Tartus Mark-600-l töötama kardioloogid Ljubov Keis, Silvi Saretok ja meditsiinikandidaat Eevi Maiste. Doppler-metoodika laiendas oluliselt diagnoosimisvõimalusi. Paljude aastate vältel jäi dr Silvi Saretok peamiseks ülaltoodud südamerikete ulrahelimeetodil diagnoosi- jaks, pühendudes eriti vastsündinute ja laste südame kaasa sündinud patoloogiale. Oma erialaseid teadmisi ja metoodilist juhatust on ta jaganud paljudele arsti- dele ja üliõpilastele, eriti praegusele Tartu Lastehaigla ehho kardiografistile dr Silvia Virrole. Dr Eevi Maiste uuringud olid suunatud antropo loogi liste normide välja- töötamisele noorukitel ja hüper tensiooniga noortele. Temalt ilmusid Tartu Ülikooli väljaandena ka esimesed eestikeelsed ehho kardiograafilised õppe materjalid: “Kliiniline ehhokardiograafia” 1988. ja 1993. aastal. Ülevaated 249249249 1981. aastal alustas NSVLis toodetud ühe- dimensionaalsel ehhokardiograafil Uskar tööd Tallinna Pelgulinna Haigla kardioloog Ene Pullisaar. 1982. aastast alates saadi neid aparaate Eestisse mitmeid ning need jaotati haiglatele ja polikliiniku- tele linnades ja maal. Uskaril tegid oma esimesed ehhokardiograafilised uuringud 1988. aastal kardio- loogid Silja Pilv, Ilja Lapidus, Ly Anton, Urve Kirotar ja terapeut Mart Lintsi. Mõne aasta pärast paranesid Eestis parema ultra- heliaparatuuri saamise võimalused. Tallinna Kiir- abi haiglale saadi 1985. aastal 2-dimensionaalne mustvalge Doppler-süsteemiga ultraheli skanner, millel alustasid tööd kardioloogid Ants Lõhmus ja Arvo Rosenthal. Tallinna Meremeeste Haigla sai Aloka SSD 280 2dimensionaalne ultra heli aparaadi 1987. aastal ja sellel töötas aastaid kardioloog Ljubov Kolesnikova. Täie nes ka ehhokardiografistide kaader. Vabariiklikus Tartu Kliinilises Haiglas alus ta- sid tööd 1986. aastal dr Tõnu Loog, 1987. aastal dr Külliki Karu ja dr Krista Kure soo. Tallinna Kiirabi- haiglas asus ehhokardiograafilisi uuringuid tegema 1987. aastast töö käigus metoodika omandanud kardioloog Maire Tiivel, Tartus tegeles 1988. aas tast laste kaasasündinud südamerikete ultra- helidiagnostikaga pediaater Mae Pind maa. Diag- nostika võimalusi parandas Tartus ka 1993. aastal saadud värvi dopleriga ultra heli aparaat Hi-tachi EUB (Jaapan) ja 1997. aastal firma Hewlett-Packard Sonos-5500. Moodne aparatuur võimaldas kasutu- sele võtta söögitoru kaudse (TEE) ja trans torakaalse (TTE) ehho kardiograafia meetodid. Tartus tegid 1993. aastal esimesed TEE-uuringud kolleegid Tõnu Loog ja Sirje Kõvask. Dr Rosenthal teostas samal aastal esimese TEE Tallinna Kiirabi- haiglas ühetasapinnalise anduriga. 1990. aastal naasis Soomes täiendustel viibinud Olar Pullisaar Tallinna Kiirabi haiglasse kardiokirurgide töörühma. Ta oli Soomes omandanud TTE ja TEE metoodika. 1992. aastal asus Silja Pilv ehhokardiografistina tööle Tallinna Diagnostika keskuses. Seal hakkasid ehhokardiograafilisi uuringuid tegema 1992. a dr Silja Pilv, dr Maire Tiivel ja dr Anneli Voitk ning 1995. aastal dr Maire Kiitam ja dr Rita Janušauskaite. 1993. aastast töötab Tallinna Kiirabihaigla kardiokirurgiaploki ehho kardio grafistina kardio- loog Sirje Sulling. 1994. aastast töötab Ida-Tallinna Keskhaiglas kardioloog Svea Sildmäe, kes on oman- danud nii TTE, TEE kui ka stress-ehhokardiograafia metoodika, ning 2002. aastast Maire Kiitam. 1998. aastast on PERHi ehhokardiografistideks kardioloogid Anita Liiver, Maire Tiivel, Ülle Planken ja 2002. aastast Ly Anton. Lääne-Tallinna Keskhaiglas jätkavad tööd ehhokardiografistid Ene Pullisaar ja Svetlana Sadovskaja. Alates Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal on kõik ülal nimetatud spetsialistid viibinud erialastel täiendustel väljaspool Eestit, kättesaadavaks on muutunud rikkalik eri alane kirjandus. Paar aastat viibis Eestis USAst õpingutelt naasnud noor karis- maa tiline kolleeg Priit Jaagosild, kelle korraldatud seminarid-koosviibimised tõid uusi tuuli meie ehhokardiografistide perre, kuid kahjuks siirdus Jaagosild tagasi Ameerikasse. Laienenud on ehhokardiograafiavõimalused, kasu- tusel on 16 meetodit, millest enamik on M-mode’i- meetodile lisandunud viimastel aastatel. Euroopa Ehhokardiograafia Assotsiatsiooni juures on akredi- teeritud Maire Tiivel, Priit Jaagosild, Svea Sildmäe, Ly Anton ja Anita Liiver. Uue esmaklassilise aparatuuri on saanud kõik haiglad. Enamik kardiolooge valdab vabalt ehho kardio graafilist metoodikat, M-mode on jäänud siiani ehhokardiograafiliste baasmeetodite hulka. Echocardiography has been used in Estonia more than thirty years. This article describes the development of Summary Thirty years of echocardiography in Estonia echocardiography in Estonia concentrating mainly on its early decade. helgi.jaagus@itk.ee Ülevaated